Naistest tahtsin hoopis rääkida. Kuigi päris alguses olid võistlejateks pea kõik meed, võitis alati mõni romantiline pilt. Ja ühe ja sama mehe oma . Kui läks aega edasi, tuli juba naisi juurde ja kuna see üks mees, enam osa ei võtnud, hakkasidki esile kerkima naiste tehtud fotod.

Nüüd on asi jõudnud nii kaugele, et ainult mõni üksik mees saab veel jala finaali ukse vahele.

Ja minu arust on see täitsa loomulik. Pulmad on selline romantiline sündmus ja pulmapildistamiselt oodataksegi ilu ja hetki, mis pisara ka hiljem silmanurka toob. Iga pruut on oma pulmapäeval kõige ilusam üldse ja teda peabki ju pildistama see, kes seda ilu näeb.

Naistele on ilusolemine nagu hingamine. Enamus naisi teab juba omast käest, millise külje pealt nad ilusamad on, millised kehaosad tuleb sisse tõmmata ja kuidas naeratada.  Säravad ju ikkagi meil pruudid pulmapiltide peal, kaunis peigmees taustaks

Ma nüüd ei tea kas ainult mulle tundub nii, aga naisfotograafid  utsitavad nahgu rohkem oma kallimale külje alla pugema. Ja pärast pilte vaadates on hea meele Lõpuks tahavad kõik paarid enda pulmapäevast ühte musitavat pilt ka

Tuleb ju pulmapildistamisel jälgida veel kleiti ja lilli ja soengut ja meiki…. ühesõnagakõike seda, mida naised mõistavad

Et ma nüüd meestele liiga ei teeks, pean ütlema, et meil on siin ka lahedaid meesfotograafe, kes tehniliselt täiuslikke pilte teevad, lahedaid kohti teavad ja imelisi ja üllatavaid hetki tabada oskavad ja supermõnusad suhtlejad on. Miks muidu on nende jalg ikka veel ukse vahel.

Samas kui ma saan kutsuda oma pulma pildistama naisfotograafi kui parima sõbranna, kes teeb minust selle päeva printsessi ja tulevase kuninganna . Kellega suheldes kaob ka see viimane pabistamise mõte ära ja kelle juures ma kunagi hiljem ka kõik oma lapsed piltide peale jäädvustan. Aga vot nii on meie naisfotograafidega läinud  

Kui keegi minu käest küsib, keda ma soovitan, siis minu pikas naiste nimekirjas on ainult üks mees

Püüan ka järjest panna väikeseid slaidishowsid tehtud pulmadest ja muudest üritustest

Ongi kõik

Ega see tööinimese elu pole ju kerge. Mis siis et mul ainult 2 tööpäeva on vahepeal olnud. Tööga on aga nii. Kõige pealt tuleb rääkida mul lapsehoidja (loe: minu ema) nõusse. Siis saan öelda pruutpaarile, et ma saan küll tööle tulla. Tööpäeval sahmata laste ja pruutpaari vahet, nii et viimane aru ei saaks, kui meil söögipaus on . Kui kogu mälumaht on õnnelikult täis klõpsitud, siis kergemalt hingata saab siis, kui kogu kraam ka arvutisse jõudnud on. Kuna mina olen siin tehnik, ametnik ja autojuht ühes isikus, siis tuleb ka ka kõik järgnev ise ära teha.

See omakorda tähendab seda, et ma tööle järgneva nädala iga vaba minuti, mis mul magavate või siis Kalle hoole all olevate laste kõrvalt jääb, veeadan arvutis. Kõige pealt tuleb teha tõsine praakimine. Isegi kui ei ole midagi praakida, tuleb ikkagi praakida ). Siis tuleb järelejäänud kraam kriitilise pilguga üle vaadata ja veel kord praakida.

Kui nüüd enam midagi praakida pole, siis tuleb ülejääk ilusaks teha. Ilusaks tegemine võtab jälle aega…. aga ükskord saavad nad ka ilusaks ja pruutpaarile ära saadetud. Siis hoiad nats aega hinge kinni ja siis………… võib jälle rahulikult hingata ))))

Kuna ma veel olen noor ja roheline, siis ma pabistan kindlalt poole rohkem kui mõned vanad kalad. Selleks otsisin perele oma viimase pulma jaoks vaba päeva ja sõitsime koos kohta üle vaatama. Kalle oli peigmees, Ketlin pruut ja Keit….. kes teab …..Paigutasin siis neid siia ja sinna ning käskisin igasugu võimalikke ja võimatuid poose võtta ja ei lasknud ennast üldse Kalle protestist häirida. Ketlin kui pruut, pidas ennast küll väga viisakalt üleval…

Aga mulle see töö väga meeldib. Eelmine õhtu on küll selline tunne, et ei taha nagu minna ja väike ärevus on sees. Aga kohe kui pruuti näen, siis läheb üle, sest temal, minuga võrreldes on ikka palju raskem päev ees. Ja minu osa on nüüd teha nii, et temal oleks mõnus olla ja ta ära unustaks, mille pärast ta küll pabistada võiks ja ennast mõnusalt tunneks….

Ja siis edasi ei panegi tähele enne kui mitu tundi juba möödas on ja mälu otsa hakkab saama ))

Kuna nüüd need paarid olid minu jaoks täitsa võõrad inimesed, siis äkki neile ei meeldi minu blogi kaunistuseks olla. Selle eest oli mul ju proovipiltidel “paarike” olemas

PS: Katrin – näed et peegeldaja on puudu?

Kui ma väravast välja lähen, siis ma vaatan Liisut ja püüan ennustada, millise majani ma jõuan, enne kui ta magama jääb. Ja hoolimata minu tavalisest optimistlikust plaanist jalutada kaua, pöörana ma tagasi täpselt seal, kus Liisu oma silmad kinni paneb.

Aga majad siis. Minu arust on meie tänaval väga palju ilusaid maju! Kõik ei ole veel ilusad ja oad on ajajooksul minu jaoks saanud ilusaks ja osad on ka tehtud ilusaks, aga näiteks….

Värvast väljas, on esimene maja meie naaber. Hoolimata oma 2000 ruudusest krundist, asutab oma välisuksest välja otse ninaga vastu meie aeda. Aga naaber on sellel aastal kõvasti vaeva näinud ja oma maja hoolega värvinud. Küll värvis ta iga külje majast erinevat värvi kollaseks )))

Paar sammu edasi seisis aastaid vundamendiga tühi krunt. Krundi ühte serva oli garaaz ehitatud, aga siis sai vist tuju otsa ja nii ta jäigi. Kui siis tekkis krundile silt MÜÜA, siis uudishimulik mina ka uurisin hinda. 2 miljonit küsiti krundi eest siis kui mingit buumi veel ei olnud, aga ostja leidis ta sellegi poolest. Esialgu on pere kolinud garaazist tehtud koju, aga tahaks juba näha mis seal edasi juhtub.

Selliseid ilusaid korda tehtud päkapiku maju on meie tänaval päris mitu. Nagu tüüpilisele eestlasele kohane, ei tunne ma neid inimesi, kes seal elavad….

Seda koera Ketlin kardab…..

Selle maja vastas on kah üks ilus päkapiku maja, aga kuna tal on kole ja kõrge mittesobiv metallaed, siis sellest ma pilti ei teinud

Üle esimese ristmiku asub meie tänava kõige suurem krunt. Maja on uus ja raha neil natuke on ))

Kuna neil on hiiglaslik aed, siis ma käin ikka vahel üle aia kõõlumas, et kui suureks mingid põõsad kasvada võivad… sest põõsad on neil kah nõmme kõige suuremad!

Kohe nende vastas on üks meie tänava minu arust kõige ilusamaid maju. See maja on isegi nõmmel jalutaja raamauts kah sees, ning tegu pidi olema jahimajaga… Maja elanikud on ka lahedad… vähemalt pereisa… alati on tal hea tuju ja hüüab midagi tujutõstvat kui nende majast mööda jalutada…

Selle maja uks väärib veel eraldi esile tõstmist…

Läheb neil aga nii hästi, et peretütrele ehitati krundile oma maja )… vähemalt nii ma ükskord kuskilt ajakirjast lugesin…

See on see maja, kus Liisu tavaliselt magama jääb…. ja maja on näide, et ka praegu võib nõmmel maja leida ja see korda lasta teha. Nädala sees seisab maja ees vähemalt 6 bmv-d ja maja ehitajaid nagu sipelgaid täis…

Natuke viltune pilt, aga minu arust väga kena…. Aknast paistab, et nad teevad seal sees ka väikest remonditööd, sest suuremustriga tapeedid on juba seina pandud

Selle maja vastas on maja, kuhu ma hea meelega isegi elama läheks. Ja maja väga ootab korda tegijat….

Väga huvitav oleks teada, kelle maja see kunagi on olnud ja kui palju maad kunagi selle maja juurde kuulus. See maja on selline, mis lausa karjub õhupuuduses. Nii tihedalt on teised majad tema kõrvale trüginud…

Selle maja valvurid )

Kui mul oleksid majal sellised aknad, siis ma tahaks, et ma näeks seal välja kah… Nendest akendest ei näe…

Paistab aga, et elavad seal majas õiget tüüpi inimesed, aga oleks vaja kedagi, kes maja korda teeks

Nende aia lillepeenart käin ma ka ikka uudistamas…

Kallele meeldib see maja…. maja väikese künka peal ))

Ja inimeste soovi Nõmmel elada ei tohiks kuidagi alahinnata, sest ka selline “maja” on leidnud omaniku…

Samas on sellel majal nõmme villadele sarnased aiapostid, nii et mine tea mis seal vanasti oli…

Ma olen väga õnnelik, et ma saan elada Tallinnas sellel tänaval ))